Sõit Soome kogudusele külla

Olen täna küll kohutavalt unine ja hääl pragiseb ja käriseb kui katkine grammofon, kuid üritan mõned seigad enne ununemist kärmesti paberile kanda.

Reede öö kell 02.30, reede öö kell 02.37, reede öö kell 03.05……no ei, kauem kella ei vahi, otsustan end voodist välja ajada ja tassi kohv nina ette sebida. Mõeldud tehtud. Arutlen mõttes, et kas seekord on kõik vajalik kaasa pakitud, kas ikka võileibu on küllaldaselt kaasa vorbitud, sest nälg on ju kole tunne…… Juu piisab. Tarin uniselt oma kolakat kitarrikotti, koperdan unise koera otsa, kellel ei paista sellisel kellaajal veel pissihäda ollagi. Olgu siis peale Massu (Maffiooso – minu musta värvi labrador retriiver), maga edasi, mõtlen ning asutan ennast autosse, et varakult poe ees platsis olla – vaja ju bussi hea koht saada. Jõuangi kogunemiskohta juba 03.40. No vana inimene aga varsa aru – mõtlen endamisi – kohti ju bussis veel ülegi, aga mul vaja ikka rabeleda. No pole hullu, sest saabub ka Alina ning jooksuga ka Laine. Ja siis ka kohe buss – sõit võib alata.

Korjame rahva kokku, on 2-3 nägu, keda ma täpselt ei tunne, kuid lohutan, et küll reisiga selgeks saab. On tunda lõbusat ja positiivset meeleolu ning võin juba etteruttavalt öelda, et see meeleolu kannab meid reisi lõpuni.

Üheks väga kõnekaks märksõnaks kujuneb – jälle sööma, kõht ongi tühi!! Küll inimene harjub ruttu mugavuse ja täiskõhu tundega, ja ega meil tulnud ka pettuda. Kogu söök, mida mõnuga endasse laadisime (lõhe, loomaliha, supp, praad, grillitud aedviljad, värsked salatid, singid, juustud, tomatid, kurgid, soojad saiad, magustoidud……………………..) oli tõesti ülimaitsev ning armastusega valmistatud. Ja et sellest kõigest ju ilmselgelt väheks jäi, siis lisati kogusele veel kooki, torti ja küllaga head kohvi, teed. Nii mõnelgi korral maadlen kujutluspildiga – andke mulle aiakäru, millega oleks hõlpsam edasi liikuda ( oleks koht, kuhu kõht toetada)….

Meeliülendavaks märksõnaks  - need Soome järved, kaljud ja loodus!! Ei saanudki küllalt, imetledes võrratud ilu, ei saanudki küllalt, ahhetades järvede, päikesepaiste, suurte kivimürakate üle…ei saanudki küllalt, paitades siidpehmet muru ning tunnetades soovi oma kingad enne jalast võtta ning alles siis golfimurule astuda. Ja oh neid toredaid poose, mida kindlasti tahtsime pildile jäädvustada – alias – see oli siis, kui ma Soomes golfi mängisin…

Naer teeb rinna rõõmsaks – neid rindu meil jagus…Nii mõnigi on täna küsinud minult, et oled sa haige, või oled hääle ära joonud. Ei üht ega teist – ma olen oma hääle ära naernud, lausa püksi pissimiseni, ehk nagu bussis kuuldus, tilkadeni alumisil huulil.. On kohe tore tunda, et kõhu-  ning näolihased on toredasti trenni saanud – seda siis südamest tulnud naerupahvakute arvelt, ja no küll need vanainimesed on ikka vaimukad….. Eks häälepaelu sai treenitud ka süllekukkunud ettepanekuga kirkos esineda. Pole paremaid tulemusi saanudki, kui spontaanselt tekkinud ansambli kooslusel esitatud muusikast… Vägev kõla, hingede ühte sulamine, emotsioonide edasi andmine – ülim!

Ja see kaunis, kaunis kirik…..veel kaunimate inimestega, kes nendel kolmel päeval olid oma mõtted ja teod meile pühendanud ja seda lihtsal, südamlikul ja inimlikul moel, millest me kõik jõudu, armastust ja tänutunnet ammutasime.

Aitähh Teile!