Oli lus juulikuiselt soe ilm ning meie koor asus teele Kosele, kus toimus XXIX ingerisoomlaste laulu- ja tantsupidu. Selle laulupeoga tähistati 150 aasta möödumist esimesest laulupeost,120 aastat  Ingeri esimesest laulupeost, 75 aastat ingerisoomlaste päästeoperatsioonist ja 30 aastat Eesti Ingerisoomlaste Liidu loomisest.

Väljasõit oli hommikul kell 7.OO. Nii mõnelgi oli veel uni silmis, sest oli ju pühapäeva hommik, 21. juuli. Kohale jõudsime kell 9.00. Päike kõrvetas südasuviselt. Algasid kohe proovid, kus kõik lauljad ja tantsijad said kodus õpitu veel läbi teha.

Kell 11.00 algas pidulik jumalateenistus Kose kirikus, mille viisid läbi läbi õpetajad Hannele Päivö ja Kerstin  Kask. Värskust lisasid jumalateenistusele tantsijad, see mõjus uudsena. Peale jumalateenistust kogunesime kirikuaia  juurde, sealt kulges ühine lõbus rongkäik lauluväljakule. Pidu algas nagu ikka hümnide laulmise ja lippude heiskamisega. Seejärel kõlasid tervituskõned ja tantsuline kava lastelt. Järgmisena astusid lavale ühendkoorid, kes esitasid  kaks laulu „Kasvupaika“ (Rauno Leht) ja „Kesäillalla“ (Ilmari Krohn), juhatasid Valli Pang ja Kaja Arulepp. Koondtantsurühmade esituses nägime  kolme tantsu “Heilani talo“, „Aalistulla“ ja “ Katrilli“. Nüüd oli esinemiskord meie käes, laulsime Sibeliuse „Finlandia Hymn“ ja teiseks lauluks oli Alo Ritsingu „Varjuleidsi puiõ alla“. Tantsurühm „Kielo“ tantsis „Kikari“ ja „Eevastiina“ juhendajaks väsimatu Elviira. Pange poiste esituses  kõlasid Jukka Kuoppamäki "Sinine ja valkoinen“ ja Daniel Alomia Roblesi „Kondori lend“.

Laulud lauldud ja tantsud tantsitud, oli aeg keha kinnitamiseks. Kaitseliit oli meile valmistanud väga maitsva lõuna  hoolitsedes, et pidulistel kõht ikka täis oleks.

Peo lõpus laulsime ühiselt Runebergi „Lähde“ ja  Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole“.

Tänati juhendajaid ja pidu lõppes  ühise „Inkerin valssi“ laulmise ja tantsimisega.

Kuna esinejad oli palju, sest oli tuldud Tallinnast, Pärnust, Narvast, Tartust ja Võrust ning kõige kaugemad külalised olid  Peterburist  ja  Helsingist,  kestis pidu kella 16.30-ni.

Aeg oli kojusõiduks, et  puhata, kosuda ja taas kohtuda järgmisel suvel XXX peol.

Selle hooaja olime edukalt lõpuni viinud.

Ilusat suve jätku!

Tekst: Liilia Anijärv

Nüüd on need laulud lauldud.

Need laulud, mida sügisest saadik sai õpitud, mille pärast toimus tavapärasest rohkem lauluproove, sai laululaagris koos teiste kooridega lisaproove tehtud, mentoriga Viljandimaa kooride ühisproovil osaletud, ette lauldud üldlaulupeo dirigentidele ja lõpuks hinnatud vääriliseks osalema üldlaulupeol „Minu arm“. Oleme enda ja oma dirigentide üle uhked! Saime hakkama!

Pealinnas sai veedetud kolm imelist päeva. Ehkki kõik ilmaportaalid lubasid vihma ja jahedat ilma, suutsid juba nädal varem proovidega alustanud tantsijad ja nendega päevi hiljem liitunud lauljad vihmapilved rongkäiguks ja laulupeoks eemal hoida. (Viljandis sadas neil päevil isegi rahet…)

Laupäevane rongkäik Vabaduse väljakult lauluväljakuni kulges üllatavalt ruttu, tee ääri palistas tohutu hulk inimesi, kes meile rõõmsaid tervitusi saatsid ja keda ise ka laulma meelitasime.

Esimene laulupeo kontsert kandis nime „Õpetajale“, kus ühendkooride esituses kõlasid „Koit“, „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ja „Kuulajale“. Kuulasime ka valikkooride esitatud laule ja nautisime kogu pidupäeva melu.

Ühistranspordiga ööbimiskohta Mustamäele Arte gümnaasiumisse  sõit oli sama emotsionaalne nagu kontsert lauluväljakul. Täistuubitud bussis kõlasid lauljatelt kõigile tuntud laulud, varsti lisandusid ka tavareisijad oma hääletämbritega ja kui palju oli selle „laulupeo“ filmijaid….

Pühapäeval algas laulupidu kell kaks päeval. Meie kord lavale minna oli tunde hiljem. Segakooridega laulsime laulud: „Kannel“, „Emakeelelaul“, „Isamaale“, „Ära mind lahti lase“ ja ühendkooridega „Tuljak“, „Ilus oled, isamaa“, „Igaviku tuules“, „Ta lendab mesipuu poole“, „ Mu isamaa on minu arm“. Peaaegu kõik lood läksid kordamisele, tundus, et rahvas ei tahagi laulupeolt lahkuda. Ühtehoidmist oli nii lippude lehvitades kui ka „lainetusi“ tehes lava ülemise kaare alt kuni pealtvaatajate  ridade lõpuni.

Järgmine laulupidu on 5 aasta pärast. Oleme kohal!

Mõned emotsioonid meilt endilt:

VALLI: Kuigi ei saanud SÄVELIGA sel peol koos olla (olin mudilaskooriga), elamused imelised. Olen uhke ja õnnelik oma segakoori üle!!!

SILVI: Piltide vaatamisest ja laulupeo meenutustest ei saa veel niipea küll. Ikka ja jälle vaatad, meenutad, pisar tuleb silma, naeratus tuleb näole... Oli ikka ilus pidu ja õnn, et me sellest kõigest osa saime.

VERONIKA: Me oleme tublid! Ja pidu elan telerist järelevaatamise abil uuesti läbi... Nii äge ikka on olla eestlane!

RITA: Nuuks! Olid kaunid hetked!!!

MONIKA (ei saanud osa võtta laulupeost): Juhuu! Nägin teid telekas! Nii head nägite välja! Aitäh lauljatele! Ilus pidu oli! Ja muidu ei oleks ma kindlasti nii palju vaadanud! Rõõmsad ja hingestatud lauljad tegid ka võõrad lood vaadatavaks- kuulatavaks!

Foto: Ülar Meremaa

Seminar ”75 aastat ingerisoomlaste päästeoperatsioonist” Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal 20. juulil 2019

Seminaari “75 vuotta inkerinsuomalaisten pelastusoperaatiosta” 20. heinäkuuta 2019 Arvo Pärt -keskuksessa Laulasmaalla

Viljandis oli järjekordne nädalalõpp Hansapäevade rüpes. Tegevusi oli piisavalt: kes käis kohvikuteööl, kes öökontserdil, kes toiduturul, kes käsitöölaadal, kes Mulgi messil, kes Trepmäe jooksul, aga Sävel koor käis laulupeol. Viljandi maakonna laulu-ja tantsupidu „Mu õnn ja rõõm“ oli pühendatud 150 aasta möödumisele 1. laulupeost.

Varasel hommikutunnil algasid laulude ja tantsude proovid. Meie naistel oli kavas 11 laulu, meestel 1 vähem.  Saime laulda nii avaplokis, täiskasvanute- plokis, Viljandi plokis kui lõpuplokis. Repertuaaris oli nii Tallinnas toimuva üldlaulupeo laule kui ka Viljandile pühendatud lugusid.

Väga vahva lugu oli laste esituses kõlanud ja tantsitud „Imavere tossud“, kus solistidena esinesid ka laulu looja Adeele Sepp ja Mart Rauba. Ega need Imavere tossud ei ole jalanõud…  need on Tallinn-Tartu teelt Viljandi poole keerava tee ääres olevad Imavere saeveski suitsud. Adeele mõtestab loo lahti sõnadega:  „Ükskõik kui pikk on teelolemine, siis teadmine, et meie kõigi jaoks on kuskil oma Imavere rist, pärast mida on kojujõudmine juba ainult kiviviske kaugusel, annab loodetavasti kõigile jõudu juurde. Ükskõik, kuhu siis teel ollakse.“

Kordamisele tuli lõpulugu „See rõõm on elust endast“ (Kustas Kikerpuu). Rõõmu sellel peol oli. Oli rõõmsalt särav kuum päike, olid rõõmsad esinejad.

Sävel koorile andis rõõmu juurde meie Tiina, kes kutsus meid oma imelisse lilleaeda enne rongkäiku jalga sirutama, kooki sööma ja kohvi jooma. Nii jätkus meil energiat kuni hilisõhtul lõppenud kontserdi lõpuni ja saime õnnelikena koju, et juba mõne nädala pärast osaleda Tallinnas XXVII laulu- ja XX tantsupeo „Minu arm“.