Pea lõhub valutada. Üritan end magama sättida, kuid emotsioonid on "laes" ning muljed ja mõtted kihutavad peas ringi ega lase rahulikult unele keskenduda. Pikalt ette planeeritud üritus on äsja lõppenud.

Külalised: Kui asusime nimekirja koostama, siis sai see kokku pandud lootusega, et kedagi ei unustata.... Soovisime, et peost saaks jällenägemise ning mälestuste jagamise koht. 40st kutsutud külalisest - tulid kohale pooled. Meil oli nende üle väga hea meel. Soov tõestada, et kalli Albert Pettineni poolt loodud koor - 25 aastat tagasi - tegutseb edasi ning tahe muusikat teha ja koos toimetada, pole kustunud. Oli tore näha, et argielus eri-seisukohtadega maadlevad , suutsid hetkeks oma erimeelsused unustada ning meiega koos pidupäeva jagada. Oli tore tõdeda, et  koorilauljad varasematest aegadest, leidsid aega ja tahtmist meiega koos pidutseda. Südame tegi soojaks Elviira (Alberti õde) Soomest kohaletulek. Tema mälestused ning pildimaterjal, mida ta meiega jagas, suutis isegi minu asetada justkui 20aastatagusesse aega, tolleaegsest koorist osa saada....

Ettelaulmine: Kes nägi rohkem vaeva, kes vähem - soojalt võeti vastu kõik, ka karuselt kõlav Anatoli hääleharjutus....

Praktikandid: see mõte tuli mul viimasel minutil, et kui prooviks dirigendi rolli asetada lauljad. Ja mõte tasus end ära, usun, et lustisid nii "värsked" koorijuhid, kui ka saalis istuv ühendkoor.

Praegune KIURU: Kui asusin ette lugema oma lauljate iseloomustust, meenusid mulle korraga minu algusaastad Kiuruga - no mitte ükski nimi ei jäänud meelde, ajasin pidevalt sassi kõiki lauljaid, sain nii mõnigi kord noomival häälel kuulda, et no oleks ikka tagumine aeg nimed selgeks saada...... Nüüd neid samu lauljaid kirjeldades, rääkisin justkui oma perest, sest 5 aasta jooksul toimunud tegevus on meid üksteisest hoolivaks ning lähedaseks muutnud.

Kooripoolne tänu: Ma ei tea, kas sõna "heldima" kõlab, kuid pisaratega võitlesin küll... Nähes kõigi oma lauljate silmis soojust, sära ja tahet, tundsin iga oma keharakuga, et olen õigel teel ning kõik minu "suurepärased" katsetused asetada oma koor

erinevatesse hullumeelsetesse  olukordadesse, ainult tugevdab ning ühendab meid. Nad on ju "sunnitud" kõik kaasa tegema..TÄNUD TEILE!

Õhtu pärlid: Helvi sõnaseadmise kunst ja selle esitus koos Velainega ja ilma Velaineta - lihtsalt super, selleks peab inimesel annet olema ja Helvil seda jagub. Kuldsed singid - või nimetasid nad end vist kuidagi teistmoodi (rahva juubeldamise ajal läks mul nende nimi kaduma) - no nuta või naera. Need "üles krunnitud" soengud ja ühevärvilised kleidid - see kõik töötas kokku! rahva soe vastuvõtt ning kaasaelamine ainult ergutas ning abistas lauljaid. Super - ja siit ka ideid edaspidiseks......

Noh ja meid tervitama tulnud ABBA - mis ma oskan öelda.... Aga seda, et me NAUTISIME sajaga seda laulu, rahavast, esinemist ja loomulikult oma imelist väljanägemist. Kas laul just nii välja tuli, nagu harjutasime ( 4 häälselt) - ei usu, kuid see kõik oli ju tühine sooja vastuvõtu kõrval!

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et üritus oli suurepärane, sest iga laulja, külaline, köögitüdruk andis oma osa ning kokku toimis see just nii, nagu sa oma südames tundsid. Olla osake südamesoojusest, saada osa emotsioonidest, tunda end kuhugi kuuluvaks - see on jõud mis toetab sind  ühel või teisel hetkel, see on killuke mälestustest, mida meenutad naerusui, muutes selle hetke paremaks. See on jutt, mida sa räägid edasi oma sõbrannale, tundes uhkust, et see sinuga toimus...

Ja nagu ma õhtu jooksul ka ütlesin - SEE ON SEE, MILLE PÄRAST TASUB KIURUS LAULDA!

Sombune laupäevahommik, madalad pilved, hall taevas, tuul. Ehh, pole just kõige toredam ilmakaart ekskursioonile, kuid kokkulepped on ju tehtud ning tuleb end teele sättida. Pakin kaasa 4 vorstivõileiba ja 2 banaani, küllap aitab, sest päev peaks matkaga lõppema enne õhtut. Sooh, ruttu auto peale ja Maxima parklasse teele. Parklas ootab juba tuttav bussijuht Toivo, kellega muide on väga meeldiv sõite teha. Alati sõbralik, vastutulelik ning naeratav - just nagu peab (ilmselt seetõttu ka teda tihedasti ekspluateerin). Pargin auto ja astun bussi, sõbralikud näod naeratavad ja soovivad ilusat hommikut. Ilus küll jõuan mõelda kui avastan ehmatusega, et olen oma rahakoti koju unustanud. Aga plaanis on osta vähemalt 1 pakk närimiskummi ja kui raatsin, siis ka paar jõuluküünalt. No mis nüüd siis, koju enam ei jõua. Aga küllap mu hale nägu teeb oma töö ning "kõrge" protsendiga laenu pakutakse mitmel käel:) Lepin sellega ning asume teele. Rahvas riburada peale korjatud selgub, et 2 daami on end unustanud iluund  tegema. Kurjema häälega tehtud telefonikõned panevad aga need 2 daami sellise kiirusega tegutsema, et suudame reisi alustada kõigest 10 minutit hiljem - tase!

Kõik päevakajalised uudised läbi hekseldatud, jõuamegi Võhmasse - meie tänase reisi peasihtpunkti, eesmärgiga oma koori aastapäevaks ise omale küünlad valmistada. Vastu võtab meid päikeseline Šveitsi rahvusest vabriku omanik ja peremees. Ekskursiooni teeb ta aga soravas eesti keeles, mis pälvib meie suure heakskiidu. Ja seda huumorisoont ning tunnetust, kus saab nalja teha ja kus mitte, pani mu rahva naeru lõkendama kõik see 2 tundi, mil me vabrikus viibisime. Saime teada, et küünlatsehhis tuleb kogu küünlavalamise aja hinge kinni hoida, sest õhku seal lihtsalt pole, saime teada, et Eesti linnadele juubeliküünlaid valades otsustati Haapsalu küünlale Valge Daam maalida, kuid selleks tuli kunstnik Haapsallu saata, et ta ikka õige daami küünlale maaliks. Kui Tartu kohta küsisime, et mis linna küünla peale sai, vastas ta et vastupidiselt arvamusele maalida küünlale ülikool või raekoda või kaarsild, sai sinna maalitud kõnniteede takistusteks olevad kilpkonnad ja noh neile pähe siis ülikoolimütsid.... Saime teada, et Eesti kuulsamatest inimestest küünaldele presidenti maalida ei tohi, sest no kus sa siis seda küünalt põlema saad süüdata.... Küünalde valamisel kasutasime ühte füüsikaseadustest, mille Riigikogu võttis vastu aastal.. (seda peremees ei mäletanud).

Imetabane inimene, kes tuli Eestisse elama 13 aastat tagasi ja selle asemel et tegeleda humanitaarabiga, otsustas ta inimestele tööd pakkuda. Nii ka tehti, hetkel töötab seal vabrikus 16 inimest. Enne küünlavabrikut tegeles mees Eesti juustu Šveitsi viimisega. Ühte suuremasse restorani juustu pakkudes, tegi ta selle restoraniomanikule ka kingituse juustu näol. Omanik oli üllatunud, sest keegi varem polnud talle juustu kinkinud - nüüdseks on see omanik tema naine......

Oli tore, lõbus ja üdini positiivne kogemus, mida soovitaksin kõikidele, lisaks need kaunid  maalitud küünlad, isevalmistatud käsitöökaardid ....võtke see retk ette, Tartust kõigest 80 km - tõsiselt soovitan! Ja meie kooriga jääme ootama oma juubelit, mil saame need suure sooja südamega omavalmistatud 25 küünalt süüdata - iga koosveedetud aasta kohta 1.....

Olen täna küll kohutavalt unine ja hääl pragiseb ja käriseb kui katkine grammofon, kuid üritan mõned seigad enne ununemist kärmesti paberile kanda.

Reede öö kell 02.30, reede öö kell 02.37, reede öö kell 03.05……no ei, kauem kella ei vahi, otsustan end voodist välja ajada ja tassi kohv nina ette sebida. Mõeldud tehtud. Arutlen mõttes, et kas seekord on kõik vajalik kaasa pakitud, kas ikka võileibu on küllaldaselt kaasa vorbitud, sest nälg on ju kole tunne…… Juu piisab. Tarin uniselt oma kolakat kitarrikotti, koperdan unise koera otsa, kellel ei paista sellisel kellaajal veel pissihäda ollagi. Olgu siis peale Massu (Maffiooso – minu musta värvi labrador retriiver), maga edasi, mõtlen ning asutan ennast autosse, et varakult poe ees platsis olla – vaja ju bussi hea koht saada. Jõuangi kogunemiskohta juba 03.40. No vana inimene aga varsa aru – mõtlen endamisi – kohti ju bussis veel ülegi, aga mul vaja ikka rabeleda. No pole hullu, sest saabub ka Alina ning jooksuga ka Laine. Ja siis ka kohe buss – sõit võib alata.

Korjame rahva kokku, on 2-3 nägu, keda ma täpselt ei tunne, kuid lohutan, et küll reisiga selgeks saab. On tunda lõbusat ja positiivset meeleolu ning võin juba etteruttavalt öelda, et see meeleolu kannab meid reisi lõpuni.

Üheks väga kõnekaks märksõnaks kujuneb – jälle sööma, kõht ongi tühi!! Küll inimene harjub ruttu mugavuse ja täiskõhu tundega, ja ega meil tulnud ka pettuda. Kogu söök, mida mõnuga endasse laadisime (lõhe, loomaliha, supp, praad, grillitud aedviljad, värsked salatid, singid, juustud, tomatid, kurgid, soojad saiad, magustoidud……………………..) oli tõesti ülimaitsev ning armastusega valmistatud. Ja et sellest kõigest ju ilmselgelt väheks jäi, siis lisati kogusele veel kooki, torti ja küllaga head kohvi, teed. Nii mõnelgi korral maadlen kujutluspildiga – andke mulle aiakäru, millega oleks hõlpsam edasi liikuda ( oleks koht, kuhu kõht toetada)….

Meeliülendavaks märksõnaks  - need Soome järved, kaljud ja loodus!! Ei saanudki küllalt, imetledes võrratud ilu, ei saanudki küllalt, ahhetades järvede, päikesepaiste, suurte kivimürakate üle…ei saanudki küllalt, paitades siidpehmet muru ning tunnetades soovi oma kingad enne jalast võtta ning alles siis golfimurule astuda. Ja oh neid toredaid poose, mida kindlasti tahtsime pildile jäädvustada – alias – see oli siis, kui ma Soomes golfi mängisin…

Naer teeb rinna rõõmsaks – neid rindu meil jagus…Nii mõnigi on täna küsinud minult, et oled sa haige, või oled hääle ära joonud. Ei üht ega teist – ma olen oma hääle ära naernud, lausa püksi pissimiseni, ehk nagu bussis kuuldus, tilkadeni alumisil huulil.. On kohe tore tunda, et kõhu-  ning näolihased on toredasti trenni saanud – seda siis südamest tulnud naerupahvakute arvelt, ja no küll need vanainimesed on ikka vaimukad….. Eks häälepaelu sai treenitud ka süllekukkunud ettepanekuga kirkos esineda. Pole paremaid tulemusi saanudki, kui spontaanselt tekkinud ansambli kooslusel esitatud muusikast… Vägev kõla, hingede ühte sulamine, emotsioonide edasi andmine – ülim!

Ja see kaunis, kaunis kirik…..veel kaunimate inimestega, kes nendel kolmel päeval olid oma mõtted ja teod meile pühendanud ja seda lihtsal, südamlikul ja inimlikul moel, millest me kõik jõudu, armastust ja tänutunnet ammutasime.

Aitähh Teile!