Ingerimaal, 23-26 juunil, 2016.
Ingerimaa, parajalt väike maa ümber Peterburi, Leningradi oblast, kutsutakse nüüd. Aga meie jaoks ikka Ingerimaa, ka praegu omavahel rääkides ja sinna minnes. Paljude teiste jaoks ajalooline Ingerimaa. Mitte suur ala, aga ikkagi mitmekesine. Oleme näinud väiksemaid ja suuremaid külasid, kauneid tsaariaegseid kohti nagu Hatsina, kirikuid, mis soomekeelsele kogudusele taas üles ehitatud ja neid kirikukohti, mida vaid juttude järgi teatakse. Oleme sõitnud üle laiade tasandike kesk-Ingeris, kust üksikuna Tuutari mägi kõrgub ja sõitnud ka Põhja-Ingeris, kus üks mägi teisega pidevalt vaheldub. Ja istunud mererannas Lääne-Ingeri kalurikülade all. Aga päris Ida-Ingeri, Järvisaari ja Markkova kant on alati eemale jäänud. Nüüd saigi siis üheks eesmärgiks võetud kord ka seal ära käia ja näha, mis ingeri küladest sealkandis alles. Teine suurem põhjus sõiduks oli juhannus-juhla, jaanipäevapidu Siestarjoel. Reisiseltskonda kogunes kokku 23 inimest, peamiselt Tartu Ingerisoome Seltsist, aga ka Ida-Virumaalt ja Tallinnast. Kokku 4 päeva teelolemist, selle aja jooksul kogunes igaühel oma muljete pagas, millest siin vaid osakese välja toon.
Tänu Narva piiriületuse pikkadele järjekordadele saime esimese kauni elamuse juba Narva jõe promenaadil jalutades. Piiriületus kokku kestis umbes neli tundi ja juba siis võis tõdeda, et seltkond on mõistev ootamatuste osas ja kannatlik. Reisil on see väga oluline. Enne ööbimiskohta Taaitsas tegime tee peal peatuse Kubanitsa kiriku juures. See kirik on meid lahkesti ka enne vastu võtnud, isegi öömaja pakkudes. Ilus taastatud luteri kirik, kus nüüd aeg-ajalt ka taas Arvo Survo teenistusi käib pidamas. Majutuskoht Vesennaja Solntse Taaitsa külje all oli eelmisest aastast tuntud. Soe vastuvõtt ja maitsev köök, skandinaavlaste abiga ehitatud hooned. Peatuspaigana kesk-Ingeris väga hea.
Järgmine päev oli Ida-Ingeri päralt. Bussisõidud ühest punktist teise võtsid rohkem aega, kui esialgu olime osanud arvata, see andis Ingerimaale justkui suurust juurde. Pushkini kirik ja hommikutee. Algselt saksa kogudusele ehitatud valge kojaga kirik püüab üha väheneva soomekeelse koguduse juures leida ikka uusi võimalusi olla aktiivne. Vahel kontserdipaigana, olla ka omamoodi luteri usu keskuseks ja hoida vana arhitektuurilist hoonet väärtuslikuna. Olles juba teel ida poole oli meil muidugi kiusatus käia ära Laadoga ääres, kohas, kus Neva suurde järve suubub ehk siis Pähkinälinnas. Lai jõetee, mis veel suurema veeteega rahulikus voolus kohtus. Paraku kindluse külastamiseks meil aega ei jäänud, võibolla saab sellest põhjus, et tagasi tulla. Ka ilus õigeusu kirik oli veel hetkel taastamisel.
Mga linnakeses võtsime bussi peale Aleksei Krjukovi. Tema teejuhatamisel lootsime veel meile üsna tundmatut ida-Ingerit väisata. Aleksi ongi suurepärane juht, valisime välja Muja küla. Sellest külast olid juured ka meie ühel reisikaaslasel. Lisaks sellele, et sealt on pärit luuletajad Lea Elo ja Armas Hiiri. Pikal külatänaval jalutades kohtasime vaevata kohe paari inimest, kellega soome keeles juttu ajada. Ka paar naabriperet teati olevat ingerisoome päritolu. Tore üllatus oli mõlemapoolne. Samamoodi oli veel näha sõja-eelseid talumaju, seda puidukunsti on praegusel ajal hakatud kas maha lammutama või üle ehitama, seepärast tasub teha teel olles neist vanadest majadest pilte ja jäädvustusi.
Teised külad Järvisaari seurakunnas on enamasti veelgi rohkem uuenenud väljanägemisega. Järvisaari kirikust on alles vaid vaade ühe puudega kaetud künka otsas. Sammusime sellest väiksesest mäest kõrges rohus rada pidi üles, oli ikkagi võimalus tunda – kas on nagu kirikuteel kunagi? Tagasiteel Taaitsa poole andis Aleksi pidevalt viiteid ühel ja teisel pool teed olevate ingeri külade kohta. Mitmes neist tasuks korraks peatuda. Mõned majad veel üle vaadata ja kindlasti paar soomekeelset vestlust külatänaval maha pidada. Eriti neil, kelle esivanemad ise neist küladest pärit.
Kolmas päev – pikk sõit üle Kroonlinna tammi Siestarjoele, peole mereäärses pargis. Jaanipäeva-pidu oli korraldatud Pietarin Inkerin Liitto poolt. Oli üllatuslikke esinejaid laulude ja tantsudega, kontserdi lõppedes tõi rütmi ja elu lavale Sattuma-rühm Petroskoist. Kogu kontserdi aja sai kõrvalolevas käsitöötelgis kas lillepärga või lõngadest paelu punuda, isegi pajupilli meisterdada. Või endale juba valmis käsitööd ja ingeriteemalisi raamatuid kaasa osta. Meeleolult ja sisult tore päev ja kiitus korraldajatele!
Viimane päev oli kojusõidul. Kroonlinnas muidugi tegime paaritunnise peatuse, sest see linna on hästi korrastatud, peakirik äsja remondist tulnud, on hea jalutada ja imetleda. Enne Ivangorodi oli veel üllatuspeatus tee ääres. Näivalt täiesti tavalisel heinamaal on kunagi olnud Serepetta küla. Praegu keset heinamaad on säilinud kaks vanal surnuaia kohal olevat vaskristi, lähedal olevas metsas võib aga veel leida Serepetta kivikiriku vundamendikive. Mis saab sellest kohast ja mäletamisest kunagi?
Me täname nende nelja reisipäeva eest Eesti Ingerisoomlaste Liitu reisitoetuse eest ning Alekseid ja Taistot suurepäraste reisijuttude eest ja meiega kaasasolnud reisiseltskonda tarmukuse ja rõõmu eest! Uute teelolemisteni Ingerimaal.
Tartu Ingerisoomlaste Seltsi reisiklubi J
