Järvamaa Ingerisoomlaste Seltsi Jõulupidu KUrgjal ^{Esile tõstetud}

Järvamaa Ingerisoomlaste Seltsi Jõulupidu Kurgjal

Septembri viimasel laupäeval järjekordsel meie, Järvamaa kultuuriseltsi, kokkusaamisel tuli kõneks ka aasta lõpu plaanid, sealhulgas meie traditsiooniline jõulupeo (pikkujoulu) korraldamine. Kui traditsiooniliselt on see toimunud ikka seal, kus toimuvad koosolekud, siis juba möödunud aasta jõulupeoks otsisime  põnevama koha, mis toona oli Paide Vallitorn, kus meie kõik  saime olla peolauas pidulistena. Keegi ei jooksnud ringi kohvikannu, glögipudeli ega toiduvaagnatega.  Sama mõlks oli meil meeles ka tänavu. Veidi mõtlemist, et meenutada huvitavaid kohti, kus oldi ju aegade jooksul käidud, leidsime koha mitte kaugel meist –  Kurgja talurahvamuuseumi. Leppinud kokku meile kõigile sobiva aja võtsime ühenduse muuseumiga. Selgus, et olime nobedad tellijad ja saime meie   sobiva pühapäeva õhtupooliku  - 11.detsembri. Väike kalkulatsioon, kas on kõigile soovijatele taskukohane ja Elina hakkas nimekirja koostama.

Muuseumist anti teada, et nad pakuvad meile jõululaua koos programmiga Kõik oli väga okei!!!

Nii koguneski külmal talvisel pühapäeval 20 seltsiliiget Paidest, Türilt ja Säreverest, et veeta mõnus pühapäeva pärastlõuna Kurgjal. Bussi väikese viperuse tõttu jõudsime hilinemisega Kurjale, kuid pererahvas oli nii lahke ja oli nõus meile ikkagi pakkuma täisprogrammi. Kuigi ka nende tööpäev pikenes.

Kõigepealt kutsuti meid veskisse, kus usin leivategija oli teinud  kahte sorti leiba -  tavalist rukkileiba ja jõululeiba puuviljadega. Soe tuba ja mõns suutäis leiba tegi tuju heaks. Meie kodused leivategijad uudistasid kuidas  muuseumis leiba tehakse, millist juuretist kasutatakse. Selgus , et ka rukkileiva tegemisel ei saa hakkama ilma nisujahuta, kui tahad midagi leiva sisse lisada, kas siis puuvilju, marju või ka  liha, sest nisus olev liimaine seob toote ühtseks ja ei lagune lõikamisel. Soovijatel oli võimalus kaasa osta nii leiba kui ka jõulupõrsaid.

Edasi siirdusime muuseumi lauta. Enne lauta jõudmist mõned kirtsutasid nina, et ennegi loomi nähtud. Kuid lambad- lehmad olid nii nunnud et ei raatsitud ära minna. Giidi seletusest selgus, et lambatõu puhtuse säilitamiseks vahetatakse iga kahe aasta järel jäärapäss uue vastu ja vanast jäärast saab oinas oma uhke kasukaga, kelle ülesandeks  jäi edaspidi palju villa anda. Kui loomalaut üldiselt jättis Jakobsoni aegse mulje, siis lüpsmiseks olid siiski lüpsimasinad, muidu ei saaks piima realiseerida, Natuke oli linnatüdrukutel kahju hobustest, kes pidid olema õues, kus meie meelest oli nii külm.

Pilk   rehetare poole tähendas, suu igatses juba kuuma glögi ja verivorsti. Kuid ei. Läksime hoopis edasi ühe uuema maja poole, kus oli silt käsitöömaja.

 Kohe tulid agaratele käsitöö tegijatele silme ette vardad, heeleglnõelad, käärid, niidid ja lõngad. Mida nüüd – me pole ju seda tööd unustanud et uuesti õppida.  Ruumis märkasime laudadel hoopis pärleid, tammetõrukübaraid, laastust traaditükikesi.

 värvilisi linte, vedrutükikesi ja liimipüstolit. Selgus, et meie üleandeks oli valmistada jõuluehteks kaks lumehelvest. Giidi õpetuse järgi lõikasime laastud ribadeks, teritasime laastude otsad ja hakkasime laaste kokkupanema. Üsna keeruline oli kohmetanud kätega teha sellist kaunist helbekest nagu olid näidised. Veel tuti tegemine, kus kasutasime  laual olevaid traaditükke sidumiseks. Tammetõrukübaratest ja pärlitest tegime kellukesed, mis liimisime kokku. Veel natuke sädelevat ja helbed  olid valmis.

Poolteist tundi usinat askelamist ja lõpuks jõudsime rehetarre, kus lõhnas juba glögi, särisesid verivorstid  ja hõrgutav hapukapsalõhn kutsus lauda. Nautisimme muuseumi kokkade imemaitsvat toitu. Kaua ei lastud meil süüa, kui giid tuli meile rääkima vanadest jõulukommetest  ja meenutas, et interneti- , nuti- ja televiisorivabal ajal lahendati sageli õhtuvodevikus mõistatusi. Ka meie inimesed olid üsna nutikad ja leidsid vastused pea kõigile mõistatusele. Päris kõvaks pähkliks oli Mis see on , mis pestes läheb mustemaks. Läbi mitmete vihjete saime õige vastuse kätte, mis oli vesi Lahendajad said põske pistmiseks kommi ja sooja pai.

Ja siis, ruumis käis läbi kahin. Keegi ei hoolinud enam mõistatustest, kuna eemal seisis suurte kaardus sarvedega jõulusokk. No oli see sokk hakkaja. Kõigepealt kangutas meid laua tagant üles, kuna taldrikud olid tühjad ja vatsad täis. Tarvis oli liikuda ja pererahval koristada meie soditud taldrikud ära.

Ja siis läks lahti. Sokul oli kaasas look kontrollimaks kas kõlbame  teomeesteks. Meie enamus juba eakad pensionärid, ja looga alt läbi!!!!. Noo ei. Aga sokk oli vist harjunud saama oma tahtmist ja me läksime looga alt läbi, kes kuidas soovis aga ikka jalad ees ja selg põranda poole. Kõike seda saatis naer ja kiitvad kommentaarid, edasi väike rahulik Juurviljamäng ja oligi jõulusokul asja kuuse alla, kus ta leidis korvi kingitustega. Siis läks lahti. Ei keegi saanud oma paki kätte muidu, ikka ootas jõulusokk meilt midagi. Kes laulis kas soome , eesti ja isegi vene keeles; kes tantsis. Kuid õhtu o

pärl oli kui meie kaks Tamarat kuulsid jõulusokult, et minge posti juurde, ennetamaks soku edasisi käske,  hakkasid nad postitantsu tantsima. Parim. Ei jäänud kingituseta ka pererahvas. Ka neile oli jõuluvana korvis meelepärast. Kingitused jagatud ja soojad kallistused sokult saadud sõime karaskit moosiga. Küll maitses hästi.

Nii möödus pea neli tundi ja oligi aeg lahkuda. Sellest jõulupeost jäid kõigile suurepärased mälestuse. Suu tänu muusemi töötajatele. Küll te olite toredad ja sõbralikud.

Suur täiskuu kargel talviõhtul jäi meid saatma koduteel.

Ene Tappo

Ingerisoomlaste Järvamaa kultuursiselts